Aserbaidžaani Vabariigi Ülemnõukogu esimehe Geidar Alirza oglu Alijevi esinemine Aserbaidžaani Vabariigi Milli Medžilisi istungil 15.juunil 1993 aastal


Lugupeetud saadikud, lugupeetud President!

Olen väga tänulik Milli Medžilisi liikmetele, Aserbaidžaani Ülemnõukogule mulle osutatud kõrge usalduse eest ja ma kinnitan Teile, et kasutades kõiki neid võimalusi püüan kanda seda rasket koormat ja lahendada ausalt seda ülesannet. Tahan märkida, et teadvustan endale täie vastutusega tänast rasket, keerulist ja pingelist olukorda Aserbaidžaani Vabariigis. Asudes tööle, tunnetan ma oma vastutust ja juhindudes kõigest sellest, teen kõik, mis on mulle jõukohane. Ma ei kavatse siin esineda pika kõnega. Kuid mõningaid mõtteid pean ma ütlema. Kui Ülemnõukogu esimees loen ma oma põhiülesanneteks aserbaidžaani rahva ajalooliste saavutuste kaitset ja tugevdamist - Aserbaidžaani Vabariigi riiklikku sõltumatust. Aserbaidžaani Vabariigi riiklik sõltumatus peab olema tagatud traditsioonidega, mis said alguse 1918 aastal loodud esimese Aserbaidžaani Demokraatliku Vabariigi poolt, kaasaja nõudmistega ja protsessidega, mis toimuvad maailmas. Ma hakkan tööle pidevalt selles suunas ja ärgu mitte keegi kahelgu, et ma pühendan kogu oma ülejäänud elu ainult ja ainult Aserbaidžaani Vabariigile, kui sõltumatule riigile. Seoses sellega tahan ma öelda seda, et minu meelest, mis ka ei juhtuks, ei kaota Aserbaidžaani Vabariik mitte kunagi oma iseseisvust, ei lähe uuesti mingi riigi koosseisu, ei saa alluma teise riigi võimule. Levivad mõned kuuldused endise Nõukogude Liidu taastamisest ja Aserbaidžaani Vabariigi sinna astumise võimalustest. See kõik on utoopia. Ma lükkan tagasi kõik need väljamõeldised ja kutsun kõiki Aserbaidžaani kodanikke tagasi lükkama selliseid mõtteid.

Vabariigi ees seisavad väga suured ja keerulised ülesanded. Selleks, et tagada sõltumatus ja iseseisvus peab olema tagastatud Aserbaidžaani Vabariigi territooriumid, mille Armeenia on okupeerinud. Aserbaidžaani Vabariigi territoriaalne terviklikkus peab olema tagatud, sõda tuleb peatada, kehtestada tuleb rahu. Aserbaidžaani Vabariigi kodanikud peavad elama rahu ja heaolu tingimustes ning ehitama sellist uut riiki, nagu nad seda ise soovivad. Seepärast on see üks tähtsamaid küsimusi. Need küsimused peavad ka hiljem olema Ülemnõukogu tähelepanu keskmes. Ma kinnitan seda Teile täielikult.

Eile avaldatud dokument, mis kirjutati alla Ameerika Ühendriikide, Venemaa ja Türgi initsiatiivil, on esimeseks sammuks meie järkjärguliseks väljumiseks sõjaolukorrast. Arvatavasti, edaspidi peab selles valdkonnas järgnema veel tegusamaid meetmeid, et Aserbaidžaani Vabariik saaks peremeheks kogu oma territooriumi ulatuses ja meie rahvas väljuks sõjaseisukorrast.

Seega, Aserbaidžaani Vabariigi riiklik iseseisvus - on kõige tähtsam ülesanne. Sõltumatus Aserbaidžaanis peab arendama demokraatiat. Igati tuleb ergutada poliitilist pluralismi. Ei tohi lubada Aserbaidžaani Vabariigi Konstitutsiooni rikkumisi, seaduste eiramist. Riiklik struktuur ja ühiskonna formeerimine peab baseeruma ainult demokraatlikel põhimõtetel. Poliitikas ja majanduses peavad valitsema vabaduse, sõltumatuse, inimvabaduse, inimõiguste ja vabamajanduse põhimõtted. See tähendab, et meie vabariik peab minema seda teed pidi, mida alustas aasta tagasi. See on õige tee ja meie vabariik peab minema enesekindlalt mööda seda teed. Te peate veenduma selles, et ma olen alati ustav sellele teele.

Üheks tänase keerulise olukorra peamiseks põhjuseks meie vabariigis on sündmused, mis toimusid Gjandža`s 4-l juulil. Need sündmused olid hirmsad, voolas veri, see oli kuritegu. Selle kohta tuleb läbi viia juurdlus ja kõik need inimesi, kes rikkusid seadust, osalesid selles kuriteos, kelle poolt nad ka ei olnud, peavad vastutama seaduse ees. Selle küsimusega tegeleb saadikute uurimiskomisjon. Me peame selle keerulise situatsiooni kiiresti lahendama. Eile oli meil jutuajamine president Abulfaz Eltšibei`ga, samuti pidasin ma läbirääkimisi Gjandža`s, koos minu saatjaskonnaga ja eraldi nelja silma all. Seega, arvan ma, et kõik meie jõupingutused aitavad meid likvideerida seda keerulist situatsiooni ja peatada seda vastuseisu. Ma olen rääkinud ja räägin seda veelkord: ma ei ole mitte mingisugustel asjaoludel relvade kasutamise poolt. See vastasseis tuleb lahendada ainult rahumeelsel teel, kokkuleppe teel, teineteise mõistmise teel ja läbirääkimiste teel. Arvan, et meie rahva tarkus, autoriteetsete inimeste püüdlused, aserbaidžaani intelligents, aserbaidžaani aksakallid ja meie tegevus - on selle tagatiseks.

Ehitades demokraatlikku, sõltumatut vabariiki Aserbaidžaanis, võideldes tsiviliseeritud ühiskonna eest, peame me ära kasutama ülemaailmseid, üldinimlikke väärtusi. Me peame püüdlema selle poole, et Aserbaidžaan, esmakordselt paljude aastate ja sajandite vältel, olles taotlenud oma sõltumatust, võiks demonstreerida kogu maailmale oma ajaloolisi edusamme ja rahvuse traditsioone. Arvan, et aserbaidžaani rahval on, sellest vaatenurgast lähtudes, küllaltki suur ajalooline kui ka kaasaja potentsiaal. Kui seda kõike kasutada efektiivselt, siis saab Aserbaidžaan iseseisvaks, demokraatlikuks riigiks ja meie ühiskond saab olema demokraatlik ühiskond, mis on rajatud demokraatlikele, õiguslikele ja üldinimlikele väärtustele. Selleks on meie teadus, meie kultuur, meie ajaloolised traditsioonid ja meie Islami usk - kõik need kokku moodustavad suure potentsiaali. Meie ülesanne seisneb selles, et seda kõike efektiivselt kasutada.

Pinged Aserbaidžaanis ei ole seotud mitte ainult karabahhi probleemidega s.t. Armeenia agressiooniga Aserbaidžaani vastu. Praegu toimusid sündmused Gjandža`s. Kahjuks on pingete tekkimise üheks põhjuseks palju aastaid Aserbaidžaanis elanud rahvuste ja etniliste gruppide vaheliste suhete mõningane halvenemine. Aserbaidžaan on kümneid, sadu aastaid olnud siin elavatele inimestele Kodumaaks ja selleks jääb ta ka edasi. Aserbaidžaani Vabariigi territooriumil elavatel kõikidel inimestel, sõltumata nende rahvusest, usust, poliitilisest vaadetest - peavad olema võrdsed õigused. Kui me suudame juhinduda nendest arusaamadest ja juurutada neid ellu, siis me saame tagada kõikide rahvaste ja rahvuste täielikku ühinemist Aserbaidžaani Vabariigis.

See on meie üks põhilisemaid eesmärke. Arvan, et me saavutame selle.

Möödunud aastal on välispoliitikas palju tööd tehtud. Kuid on veel palju, mis vajab tegemist. Arvan, et Aserbaidžaani Vabariik, kui demokraatlik riik, peab rajama võrdväärsed suhted kõikide riikidega. Sõltumata sellest, milline on ühe või teise riigi sisemine struktuur, millises suunas on rajatud sisepoliitika - me peame looma nendega normaalsed suhted. Eelkõige peame looma vajalikud kultuuri, majanduslikud ja riiklikud suhted meie lähinaabritega. Sellest seisukohast lähtudes toetavad vabariigi elanikud vaieldamatult suhteid Türgi Vabariigiga. Suhted naabruses oleva Iraani Islami Vabariigiga peavad muutuma paremaks. Venemaa - on suur riik, meie põhjanaaber. Vaieldamatult, suhted Venemaa ja Aserbaidžaani vahel peavad olema paremad, laialdasemad, viljakamad ja tuginema suveräänsuse põhimõtetel. Kõikide riikidega, kes varem kuulusid Nõukogude Liidu koosseisu, nüüd aga olles sõltumatud - Ukrainaga, Valgevenega, Gruusiaga, Kesk-Aasia riikidega, Kasahhiga, Balti riikidega ja Moldaaviaga. Me peame kõikide nende riikidega rajama tihedad ja vastastikkused suhted. See on meile väga vajalik. Seepärast, et meie majanduslikud, kultuurilised ja inimeste vahelised suhted nende riikidega olid mitmeid aastaid, sajandeid väga lähedased. Selliseid suhteid ei tohi katkestada, neid on vaja edasi arendada. Ma ei kahtle selles, et just selline poliitika aitab Aserbaidžaani Vabariigil formeeruda ja areneda kui iseseisev riik.

Aserbaidžaani Vabariik on juba väljunud maailma tasemele. Viimasel ajal rõõmustab meid kõiki Ameerika Ühendriikide positiivne suhtumine Aserbaidžaani Vabariiki ja ma olen arvamusel, et need suhted peavad veel enam süvenema ja arenema. Me peame süvendama meie suhteid kõikide Euroopa riikidega, eriti aga Suurbritanniaga, Prantsusmaaga, Saksamaaga. Kõikide moslemi maadega, araabia maadega, türgikeelsete maadega - peavad meie suhted arenema veel kiiremini. Ühe sõnaga Ma lihtsalt soovin näidata oma seisukohta praeguses poliitikas. Kui Ülemnõukogu esimees, hakkan ma selles suunas tööle, püüan kaasa aidata meie presidendi, Ülemnõukogu ja valitsuse tegevusele.

Nüüd on aga sellest, mis on kõige tähtsam - see on Gjandža`s toimunud sündmuste pingete kõrvaldamine. Siin, Milli Medžlis`i istungil, pöördun ma sellelt tribüünilt kõikide Aserbaidžaani kodanike poole, meie vendade, õdede ja laste poole ning teatan, et meie vabariik on väga raskes seisundis. Veelkord kordan, Teie ees seistes, kõige suurem raskus on saada tagasi meilt okupeeritud territooriumid ja tagada territoriaalset terviklikkust ning Aserbaidžaani iseseisvust. Seega, kõik sisetülid ja -vaidlused peavad olema kõrvale heidetud. Ma pöördun kogu aserbaidžaani rahva poole, ma pöördun Gjandža elanike poole, pöördun Aserbaidžaani Vabariigi saadiku Suret Gusseinov`i poole, pöördun tema relvavendade poole ja kutsun kõiki üles inimestevaheliste suhete arukusele. Meie vabariik vajab praegu seda kõige enam ja nad peavad teadma seda ning kogu rahvas peab teadma, et nüüd me peame jääma kokku. Sellel Aserbaidžaani jaoks oleval traagilisel perioodil, seisame suure ohu lävel.

Sellel perioodil peavad kõik jõud ühinema, kõik poliitilised parteid, kõik poliitilised struktuurid, kõik poliitilised ja ühiskondlikud struktuurid, kõik inimesed - kõik peavad ühinema. Kõik solvumised tuleb unustada. Me peame kõik ühinema ja viima Aserbaidžaani välja sellest raskest seisundist. Usun, et minu hääl jõuab Gjandža ja sellega piirnevate rajoonide elanikeni ning nad toetavad mind. Ka Suret Gusseinov kuuleb mu häält, käitub arukalt ja me lõpetame täielikult selle häda. Ma kutsun Teid kõiki üles tegutsema selles suunas ja selleks ühinema. Ma palun jätta kõrvale väiksed solvumised, väikesed kuulujutud, nende aeg saabub hiljem. Kui kellelgi on kellegagi probleeme, lahendagu need pärast. Praegu ei ole selleks aega.

Seoses sellega soovin puudutada veel ühte küsimust. Mõningates ringkondades liiguvad minu kohta jutud, et juhul kui Geidar Alijev saab uuesti Aserbaidžaanis mingile ametipostile, siis ta hakkab kellelegi kätte maksma. Ta hakkab nendesse halvasti suhtuma, kes omal ajal olid tema vastu, või suhtusid temasse halvasti. Olles Teie ja kogu aserbaidžaani rahva ees, teatan täie vastutustundega, et minu loomuses hoopis puudub kättemaksu tunne. Lihtsalt, teatud inimesed on kunstlikult selle jutu kokku luuletanud ja seega on näha, et nad tahavad sellega mitte ainult mind mustata, vaid ka meid lahutada. Kui keegi on millalgi, ebaõiglaselt minusse suhtunud, midagi teinud - uskuge, ma olen neile juba ammu andestanud. Mitte selle pärast, et Te olete mulle osutanud sellist usaldust ja ma olen sellisel ametikohal. Ei. Mina, kui tavakodanik, ei ole mitte kunagi ega kellegi vastu pidanud vaenu ja ei kavatse hakata seda ka edaspidi tegema. Ma ei maksa mitte kellelegi kätte, ega tee kellelegi halba. Kuid vastavalt ametikohustuse piiridele on igaüks vaieldamatult kohustatud järgima distsipliini, igaüks meist peab alluma seadusele, kõik peavad alluma seadustele, peavad tagama seaduse peamisust - ja sellel teel ma muidugi ei reeda oma põhimõtteid.

Arvan, et koos Ülemnõukoguga, Aserbaidžaani presidendi Abulfaz Eltšibejev`iga, suudame me tulla välja sellest olukorrast. Seoses sellega, kutsun Teid kõiki ühtsusele.

Tänan!